No ja täna saabusin ka tööle nagu ikka alati “õigel ajal”. No jõudsin siis kui jõudsin ja kui “märkmiku” avasin ja esimese sissekande kirjutasin siis oli see kell just 11:33 ehk siis oli “laiendatud või siis topelt” number 13.
No tegin sellekohase märke ka sinna ajatemplisse, et inimsed ikka ka usuksid.

Miina Hint käis ka täna siit poest läbi, no eile selle leppisime aja kokku ja rääkisime erinevatel teemadel jutte, ka neiu Maria lisandus ka oma mõtetega “õigel” ajal ja kõik edasine käks nii nagu see siis pidigi minema.

No mina pole ju selles siin süüdi, et ma neid tuleviku aegu “ette ära olen näinud”, aga et ma seda ise veel ei mäleta, sest see tulevik ju luuakse meie juures “reaalajas ju”, … What is life - kõlas raadiost lugu kui see kell oli 14;17 just praegusel momendil, märke ja ukse tegin kell

Ja kui see kell sai 14:59 siis jälle jätkasin siin selle tekstikese edasi koostamist.
Ja ajad 15:15 olid ka vahepeal. No see pilt ka sellest ajahetkest, kui keegi viitsib vaadata.

No vahepal mõtisklesin ja kuulasin muusikat sellest kõlakastist, mis siis nurgas ukse juures oma otstarvet hästi täidab, sest selleks on ta ju siia ilma loodud. No tema teeb ju seda muusikat, mis talle ette antakse ju. Kas siis USB pulga pealt (nagu mina momendil) või siis üle “Sinihamba”. No varem kui mul see nutimobla veel oli siis lasin ka üle selle BlueToothi seda musa, aga mis teha kui ise olin hooletu. Mina ju siin vastutan ainult enda eest momendil ju. Mul omal on ainult mõned “asjad” siia ja sinna ajas paigutatud, mida ma siis saan tarvitada siis kui ma satun jälle sinna “õigesse” kohta. Aga mis ajal ma sinna siis ka satun seda ma ju veel ei tea, aga need asjad siis ootavad seal kus nad siis ka ei oleks oma aega, et ma siis saaksin neid kasutada, kui ma siis seda momendil vajan.

15;22 ja paus kuni 15:51'ni kuna vahepeal käisid paar klienti ka …

No ja kui neid kliente siis just parajasti poodi ei külastanud, siis kirjutasin siin seda oma digitaalset “e-raamatut” edasi. No ei tea kas see kunagi paberile ka trükitakse, eks seda näitab meile see tulevik ise.
Mina seda tulevikku ise ju ette ei mäleta, kuigi ma olen seal juba “kunagi olnud” või siis mu enda keha teab või siis mäletab, et kus ja mida ma kusagil siis teen või tegema või siis ütlema pean, et me kõik sinna “rahusadamasse” jõuaksime.
Kes usub see usub ja kes mitte siis las see kes ei usu on siis ise oma rumaluse või siis lolluse ohver, sest ka ateist on ju see kes usub et ta ise mitte millegisse või kellegisse enne ei usu kui ta seda ise oma “käega” või siis selle va “teadusega” järele proovida saanud.