Me kõik räägime et neid juhuseid siin ilmas ju ei ole, kui me omavahel siin või siis seal kokku saame, kas siis kogemata või siis just selle juhuse tahtel.

Aga mis siis kui ma siin ja nüüd ja praegu ütlen et see kõik ei ole üldse mitte juhus, vaid et kõik me elus mis siis ka siin meie elus ei juhtuks on kirjas selles suures tähekõikuse maatriksi raamatukaante vahele kirjutatud elulood. No ja siis olen ju mina ainuke nägija, kes on siin selles pimedate riigis näinud oma elu kuni oma elulõpuni vist või siis saab see elu meil kõigil siin õige varsti otsa, kui need rumalad juhid aru ei saa, et tuumapommidega ei mängita siin meie ilma peal. Ja üldse, miks need tuumapommid siia ilma on küll üldse loodud? Nomaeitea?

Või siis kes seda teadis, mis moodi neid teha, või kas neid üldse olemas on? Ega meie ei ole ISE neid ju näinud ja me ise kõik ei ole ju ka neid tulnukaid kõik ju veel näinud mitte, aga no eks siis vaaadake ise seda esimest tulnukat siin meie maa peal avalikult. No ilmselt olen see mina ise, kuna mina tean et ma olen tulnukas! Või noh, (sorry ““norimissõna”” see noh vist ju on), mis sa hing siin meie ilma peal teed, ju see mu süda on selline suur ja hell ja ma olen või siis armastan neid kõiki elusolendeid siin ilma peal. Aga sina armastad ka ju oma elu ju või sa siis ise ei armasta oma elu siin oma kodus ja oma koduse pinna või siis selle maalapikese peal, kus sa siis momendil siis ei elakski või siis eladki sa siis hoopis mõnes telgis või siis lossis kusagil Krimmi poolsaare peal või siis Alaskal mõnes Iglus või siis Indiaanlase telgis või, …