Kui teaksin, siis ütleksin, aga “tunne on”, et olen naine. Kuigi mul on mehe keha, no see “aadama ülikond”, siia mu elusse kaasa antud.

Tihti olen ma siin “päikse all”, mõelnud, et miks see minu elu on olnud siis selline, nagu ta on olnud. Aga noh, ju ta siis pidigi selline olema. Ehk, ma ju poleks saanud olla “isaks” kolmele toredale lapsele, kes siis nüüd siin ilmas ise “omapead” peavad nüüd jalutama, kuna ma ise kodunt lahkusin. Ma saan ainult vabandada, nende ees, aga ma ikka ja alati armastan neid kuni oma elu lõpuni. Üks kõik milline see mu elu lõpp siis ka ei oleks.

Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks. Raphaëlle Giordano 

— 14. 03. 2023