Elu on nagu puzzle, ja siis me otsime neid tükikesi, mis meid terveks teevad või täiendavad meie enda katkist olekut, kuni me saame tervikuks, aga kas see toimub üksikult või mitmekesi, see terviku tunnetus, see aga võib aja jooksul muutuda. Mõni puzzle tükike lihtsalt tundus et on õiges kohas, aga aja jooksul selgus st kahkuks siiski mitte… ja siis me otsime jälle.. kas välast poolt või enda seest, aga see otsing on kõigil personaalne ju
Aga elu on ka nagu muusika, kus iga lugu on erinev kuid kus see harmoonia või kakofoonia võib ühendada kollektiivi või siis mitte. Soolo mängijal või neil kes on harjunud üksi soleerima, võib olla teinekord raske ühtlustuda ansamblisse ja nii ongi need kokku kõlad või ebakõlad varmad tekkima …