See, kes õpetab ei ole mitte alati see, keda usutakse.

Sina usud ja mina usun ja igalühel meist on oma isiklik arvamus.

Põhimõtteliselt ei ole see, kes on tahvli ees püsti. Kuni hetkeni, kui otsides viimast selgitust sellele, mida ta räägib kuulajatele - ta märkab, et ta ei tea enam midagi, et on veel musti laike ning et see, mis oli selge, kui ta istus üksi oma märkmete ees on järsku ähmastunud.

Ühe sõnaga, ma ei tea, kas teie õppisite midagi uut, mina küll.

Aga milline usk see kõige õigem on, seda ju “ei tea keegi” siin ilmas. Kõik erinevad usundid räägivad suurest armastusest ja tõest, aga siis lähevad “omavahel kaklema”, et kumb ikka see õigem usk on.

No igastahes nagu iga asjaga siin ilmas, “sundi ei tohi olla”. Sama moodi on siis ka usuga. Mõni usub teadusesse, mõni Jumalasse, mõned “Suurde Vaimu” jaa nii edasi. Usume me siin ilmas erinevaid asju ju. Igastahes see maa on me jalge all ja see taevavõlv on meile katuseks, kaitseks “kosmoseprügi eest”.

. . .

Meile meeldivad armunud inimesed nende erilise sädeluse pärast, mis neist kiirgab. Soovin neile kõigile ja ka kõigile teistele ka palju õnne ja tervist uskuda ikka endasse ja armastusse ja kõigile muule heale, mis siin selle meie ilma peal veel jäänud on. Sõdade kiuste.