Klassikaline majandusteooria käsitleb turgu, majandust kui isereguleeruvat, enamasti tasakaaluseisundis asuvat süsteemi, mis funktsioneerib kõige paremini siis, kui teda võimalikult vähe segatakse. Seejuures saabub tasakaal nii, et kõik tootmisressursid on maksimaalselt rakendatud, mingit raiskamist ei toimu.
Rääkides täishõivest tuleb silmas pidada mitte ainult tööhõivet, vaid ka kõigi teiste tootmistegurite rakendatuse astet.
Klassikalise koolkonna esindajad usuvad nimelt, et majandus “tuleb ise endaga toime”. Kui üldse miski vajab reguleerimist, ergutamist, siis just nimelt pakkumise pool, s.t. ettevõtjad, mitte majapidamised.

Adam Smith'i poolt 1776.a loodud majandusliku mõtte peasuundi.
Põhiseisukohad:
1) majanduse tüüpiliseks seisundiks on tasakaal;
2) tasakaal saabub täishõive tootmismahus, s.t lähedal potentsiaalsele;
3) parim majanduse mõjutamise vahend on rahapoliitika - pidev ja ühtlane raha pakkumise kasv tagab RKT ühtlase kasvu;
4) majandus reguleerib ennast ise, kui midagi üldse stimuleerida siis pakkumise poolt, tootjaid.

RKT arvestamise aluseks on tootmistegurite omanduse põhimõte.
SKT lähtub territoriaalsuse printsiibist. See tähendab, et RKT arvestamisel mõõdetakse antud riigi tootmistegurite poolt loodud väärtusi, kusjuures pole oluline, kas need tegurid asuvad selles riigis või välismaal.